Vastlapäev

Lihaheitepäev e vastlapäev nimi tuleneb germaani keeltest
ja viitab kohe algavale paastule (kestis lihavõteteni).
Keedeti seapea ja -jalad koos ubade või
hernestega pühadetoiduks.
Vastlapäeval olid keelatud kõik tööd,
mille tegemisega kaasneb suur lärm.
Põrand tasus kas üldse pühkimata jätta või siis pühkida üheksa korda - see kindlustas hea linasaagi.
Pikk kelguliug tõotas head viljasaaki, piimarikkaid lehmi, koheva villaga lambaid
ning üldse edukat ja rõõmast aastat. Liulaskmine oli ka sümboolne tervitus saabuvale
kevadele - pika liuga sõideti kevadele vastu. Liulaskmisest võttis vanasti osa kogu pere
ja kindlasti pidi lustijate hulgas olema ka pereema. Eks olnud ju kõik linaga seotu eeskätt
naispere hool ja mure.
Vastlapäeva peeti rohkem naiste pühaks, seepärast olid paljud naistetööd -
ketramine, kudumine, õmblemine - keelatud. Selle keelu vastu astujaid ootas ees vilets
vilja- ja karja-aasta.
Nägu pesti vastlapäeval samuti üheksa korda, see pidi lisama ilu ja muutma inimese
kogu aastaks virgeks.
Igal rahvakalendri tähtpäeval on omad kombed tüdrukute mehelemineku ennustamiseks. Vastlapäeval pandi seajalakontidele tüdrukute nimed ning kelle kondi sisse
koer kõige enne hambad lõi, pidi esimesena mehele saama.
 

Täna liugu laseme,
hõissa! meil on vastlad,
seljas kasuk lumine,
jalas valged pastlad.
Ai, rai, ridi, ralla!
jalas valged pastlad!

Õhtuks oaleemekest
saab ja seajalgu,
hammastega anname
neile tubli talgu.
Ai, rai, ridi, ralla!
neile tubli talgu.

Pääle selle kuulame,
kas ju pill ei hüüa,
et saaks õhtul õhinal
vastlavalssi lüüa.
Ai, rai, ridi, ralla!
Vastlavalssi lüüa.

Eesti rahvaviis

  
Vastlapäevaga on seotud mitmeid endeid ja traditsioonilisi tegevusi. Lisaks liulaskmisele tuli hea vilja- ja karjaõnne tagamiseks kada ajada, seaketast veeretada ja teisi häid endeid toovaid tegevusi ette võtta.

Vastlapäev pani punkti jõuludega alanud talvisele lõbustusajale ja algas lihavõteteni kestev suurt paast. Paastu põhjus ja ka traditsioonilise vastlatoidu – seajalgade - olemus kajastab omaaegset argipäeva – kevadeks hakkasid toiduvarud otsa saama ning seajalad olid lihatünnis enamasti kõige põhjas. Pidupäevadel oli siiski kombeks paremad palad lauale kanda ning sealt ka komme vastlapäeval sealiha ja eriti seajalgu süüa. Vastlapäeva eritoit, küll juba hilisemast ajast, on vastlakuklid.

Vastlapäeva traditsioonilisest toidust – seajalgadest – sai sobiliku kondi vurri valmistamiseks. Täna on vurr pigem laste meelelahutus, kuid vanasti oli kõvahäälse vurrikeerutamise eesmärgiks kurja eemale peletada.

Naistele on vastlapäev eriti suur püha – töötegemine oli keelatud ning selle asemel oli neil soovitav hoopis kõrtsis põsepunanapsi rüübata. Vanatüdrukutel oli lubatud ise kosja minna ning äraütlemine oli seejuures üsnagi keelatud.

Vastlapäeval pöe pead ja kammi mitu korda juukseid